Tänapäeva maailm
Kas keegi suudaks elada ilma mobiiltelefonita? Ma kahtlen, see on miski, mille külge me oleme justkui aheldatud, kes vähem, kes rohkem.. ja milline paanika saabub, kui see saab tühjaks, või sootuks katki läheb! justnimelt, täna.. Jälle.. juhtus see, et telefon vedas mind alt, juba mitmendat korda otsustab ta mitte heliseda ja nüüd ta ei helisegi enam, ka äratus ja kõik käib sinna hulka! Seega algas mu hommik jällegi lõbusalt, ehmatusega üles ärgates, et mis toimub, kell oli üle poole kümne saamas, mu telefon näitas 2 vastamata kõne, mu kaastöötajalt ja ma olin ülitige, küsisin oma elukaaslaselt, jah sellelt samalt, kes on mu endine elukaaslane, et kas ta mu äratust kuulis, ka tema ei kuulnud, mul ei olnud rohkem aega oma pead vaevata sellega, seega ma tellisin kiirelt takso ja kihutasin tööle. Päeva jooksul selgus, et mu telefon ei helisegi, ei kõnede, ega äratuse puhul. Milline rõõm, mu päev algas jälle suurepäraselt!! kurat, see telefon maksab mulle varsti mu töökoha niimoodi!!! See ei ole mitte esimene kord, ja no näete, küll me oleme abitud ilma mobiiltelefonita! Ei tasu mainida oma tööpäevastki, ei mitte et ma oleksin pessimist, absoluutselt mitte, aga seal kontoris on harva ühtegi rahulikku päeva, kus keegi minu kallal ei võtaks, seda enam, et ma JÄLLE hilinesin, kurat! Ja siis..
ma ei mõista, miks on inimesed nii laisad, ma ei suuda seda taluda, et ma pean n-ö koju tulles nägema hunnikute viisi pesemata nõusid, kõik asjad on laiali, nagu ikka, külmkapp tühi, justkui klipp mingist odavast reklaamist, aga goddamit!! mis on selle tasu, et ma rabelen ja rabelen, kui pean selliste nõmedustega vastamisi olema!? võiks siis vähemalt tulla see päev, ja parem oleks, et ruttu, kui mu vaev ka kord tasutakse.. muidugi siinkohal võikski spekuleerima jääda elu mõtestatuse üle, sest eks mõtestatud elu teatavasti ongi elu mõte, kuid siinkohal, mis siis on selleks mõtestatuseks elus ? Olla kontorirott E-R ja elada päevast-päeva ühte ja sama elu läbi?! wow, see tõepoolest pingestab mind üles :) ..kuid siiski, samas olen ma ikka päris rahul, selle üürikese aja jooksul olen ma nii mõndagi korda saatnud, mida mõned ei saada korda oma terve elu üle, on olnud nii kohutavalt piinlikke, valusaid ja raskeid hetki, kuid kogu see naer, mu sõbrad(kelle ma kahjuks olen viimasel ajal unarusse jätnud) armumised, armastused, elupõletushetked ( mida ka ei ole vähe olnud) - kõik see kaalub selle üle. Noh, olen päris rahul, aga eks viriseda saab alati. Võib-olla see viimase aja kiirus, pimedus, pingestatud ja vastikult hall olek -võib-olla kõik see ajab mind marru, stressi ja hulluks ja paned virisema.
Eks lõppkokkuvõttes on ikka nii, et kõik saab korda. Näete, ei olegi pessimist! :)
kuigi ei tasu absoluutselt mainida (ma siiski korraks peatun sellel teemal ) milline on kogu see Eesti kliima, eestlased (kuigi nad võivad sellised olla ka sellest kliimast, aga seda me kunagi ei tea) Eesti poliitika ja vastuvõetavad uued seadused, mis on riigile kasulikud, ehk rahvale halvad.. Milline iroonia, kogu Eesti on üks suur iroonia!! Ja siis kõik imestavad, et miks meie, noored, küll mujale tahavad kolida.. Aga mis siin imestada?! Damn, mis siis meid siin hoidma peaks?! Riik ei taha haritud noori inimesi, ehk üritab üliõpilaste elu põrguks teha kõikide oma vahvate uuendustega jne.. Fakk, ma ei viitsi sellest üldse rääkida.. Proosit Eesti riigile oma väiksuses, väikluses koos Euroga!
Cheers!
*Minu arvamus kõigest!*
No comments:
Post a Comment