ma ärkasin.. ja tundsin juba siis, et midagi läheb viltu.. ausaltöeldes, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii halb tuju on olnud.. eks muidugi kõik algas ka sellest, et ma sain magada 4 tundi, sest mu kallis elukaaslane ajab mu elu hulluks, ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun, kõik need pisarad ja valu- kas see on seda väärt?
hommikul ärkasin vaevaliselt, õigemini mind ajas üles tema, tulles peolt, et ma talle ukse lahti teen, kuna ma ´´unustasin´´ selle võtme sinna ukse ette.. kell oligi siis juba nii palju, et mu äratus helises, üks järgmine päev kontoris olla.. milline rõõm, eriti kuna seal kõik nii sõbralikud ja mitte üldse üleolevad on.. tema läks magama, et üks järjekordne päev seljataha saada..
Nojah- milline elu..
Niisiis , haarasin oma ipodi arvuti küljest, jõin kiire kohvi ja hakkasin tööle minema.. kõigepealt läksin bussi peale, kust ma pidin maha tulema, läks meelest, oih.. nojah, ja niiviisi, et ma jäin bussi ukse vahele, oh õudust.. lohisesin seal natuke aega, kuni bussijuht taipas küsida, et kas midagi on valesti.. sain välja sealt, astudes lompi, mis ulatus mulle enam-vähem põlvini.. hommik oli hästi alanud.. üritasin muusikaga end rahustada, aga ennäe imet- ipod oli katki läinud, nii muuseas ja troll jäi vahelt ära ja lõpuks üritas üks vene vanamutikene mind põhimõtteliselt rünnata selles trollis, mis lõpuks tuli, õnneks jäin püsti pärast tema tugevat hoopi ja lüket.. kas saab päev paremini hakata? ma ei hakka parem mainimagi, et ma olin valge jope ja kotiga, millest suurt järgi ei jäänud pärast bussi ukse vahele jäämist, aga see selleks! ega töölgi just lihtne ei olnud, sain ikka peaaegu viimasena sealt kell 8 minema, jah tööpäev on 5-ni, hurrei.. ja, et õhtu ometi hästi ei saaks lõppeda, siis mõtlesin minna poodidesse vaatama, ehk saab enda tuju parandada väikese shopinguga... seisin kaubamaja ees, nautisin methooli ja tubakat :) kui äkitselt lendas üks somm mu ette, väga ebameeldivalt lähedale astudes, sajatas mulle seal miskit soome keeles, ja kui ma vastasin talle segaduses, et ma ei räägi soome keelt, siis ta põhimõtteliselt karjus mulle näkku, nii et ma tatipritsmeid tundsin : "SUITSU!!!" ma vihastasin, mis kuradi küsimus. Kus on viisakus? Ega ikka ei saa küll. Põrgusse sellistega, veel halvemas tujus läksin bussi peale, mis lehkas kahtlaselt uriini järele ja ma usun, et sinna kanti ma istusingi, kus enne üks assopoiss oli pissunud. Ja et saaks i-le täpi panna, siis muidugi istus mu kõrvale üks mitte eriti hea aroomiga asotsiaal.. Nüüd ma siis istun siin.. oma endise elukaaslase korteris, juues veini, üksinda, mu vähesedki asjad on pakitud kottidesse mu ees pehmel vaibal.. kuradi-kurat!! ma ei saa, ega hakkagi saama sellest kunagi aru, miks inimesed on nii .. vastikud!! ülbed, üleolevad.. kujutage nüüd ette, et te üritate teha kõike, et kõik oleks hästi, suurepärane, ükskõik kus ja mismoodi ka, aga siis on ikka need grupp inimesi, üldiselt võib neid nimetada koondnimega : eestlased, ja nad lihtsalt vinguvad ja virisevad justkui..niisama.. Ma ei tea, nad näevad ainult miinuseid ja kõike negatiivsest küljest. See on kohutav, nii frustreeriv. Ma ei tea, ma tunnen, et ma tõepoolest, lihtsalt, enam ei jaksa.. ei jaksa seda taluda, kogu see kuradi situatsioon ajab mind sõna otseses mõttes hulluks! Ja tõesti, kaldun arvama, et mul ongi kalduvusi peatselt skisofreeniale. Ja seda kõike selle hullu maailma tagajärjel.
Seega, kujutage ette sellist elu- te saate peaaegu kõik, mis te tahate, sest 1. te oskate elada ja eraldada ebavajalikke asju vajalikkudest. Te olete edukas, niivõrd edukas, et inimesed on kadedad, jah muidugi ärgem unustagem siinkohal, et me elame Eestis ja eestlased on üsna kadedad ja ihned, aga siiski, kas siis keegi ei suudagi tunda rõõmu teise õnnestumise, mitte õnnetuse, üle? ..Ja edasi, te olete niivõrd armunud ja kiindunud kellessegi, kellega te koos ei suuda olla. Milline jaburdus, kas pole? minu elu on nagu üks suur sasipundar, on alati olnud, vahepeal mõtlesin, et olen selle lahti suutnud harutada, aga tühjagi.. aina hullemaks läheb...
No comments:
Post a Comment